VANA-EGIPTUSE KUNST

Vana-egiptuse ajalugu on periodiseeritud vaaraode dünastiate järgi, mida on loendatud 30:

• 3.-6. dün. valitsesid  VANA RIIKI (u. 2778-2263 e.Kr.)
• 11.-13. dün. moodustavad KESKMISE RIIGI (u. 2040-1730 e.Kr.), peale rändrahva ajutist võimu saabus Egiptuse uue õitsengu ja suurima sõjalise võimsuse aeg. 
• UUS RIIK, 18.-20. dün. (u. 1562-1085 e.Kr.)
• järgnes HILINE RIIK, 21.-30. dün. (1085-332 e.Kr.)

Kunstile on omapärane ta iseseisvus ja stabiilsus - põhilaadilt jäi see samaks kogu perioodi vältel. Kunst jaguneb arhitektuuriks ning kujutavaks kunstiks.

• Vana-Egiptuse kunstis on tehtud väga palju portreeskulptuure ja maale
• Portreeskulptuurid on tavaliselt väga tugevatest kivimitest, mida oli raske töödelda – seetõttu on näojooni üldistatud
• Kujud on küllaltki suured, tavaliselt elusuuruses
• Egiptuse skulptuuridel ja maalidel on kujutatud tavaliselt vaaraosid ja ülikuid
• Neid on püütud edasi anda võimalikult suursuguste ja tähtsatena
• Ülikuid kujutati kas pidulikult tardunud poosis seisvatena või rahulikult istuvatena
• Omapäraseks kujutusvõtteks Vana-Egiptuse seinamaalidel ja reljeefidel on nn egiptuse poos
• Egiptuse poos – inimesi on kujutatud korraga kahest vaatest; otse ja külgvaatest: rinnaosa ja üks silm on pööratud vaataja poole, ülejäänud keha on profiilis

Egiptuse poos.

Egiptuse kunsti õitseaeg oli 2700-1000 a. e.Kr.

ELU PÄRAST SURMA

Keha tuleks säilitada, et hingel oleks, kuhu tagasi pöörduda - surnute kultus. 

Nad uskusid hingede rändamisse ning selleks et surnu hingel oleks kuhugi tagasi tulla, surnukeha balsameeriti, muudeti muumiaks ja asetati hauakambrisse. Nad uskusid et jumalate hinged elavad templites. Iga templi südames asus jumala kuju, mida võisid vaatamas käia vaid vaarao ja ülempreester. Naised pidid jumalaid lõbustama. Ülempreester viis kolm korda päevas pühakotta sööki ja jooki. 

Valitses polüteistlik religioon. 

BALSAMEERIMINE - menetlus surnukeha kaitseks roiskumise vastu. Koolnu immutatakse roiskumisvastaste ehk antiseptiliste vahenditega, mis nõuab surnu kudede kuivamist ning sellest moonutub keha ilme. Säilivad vaid kuivas kohas. Balsameerimine kestis umbes 70 päeva, eemaldati sisikond ja aju. 

Balsameerimine

Muistses Egiptuses võis surnukeha palsameerimise viis sõltuda perekonna ühiskondlikust seisundist. Jõukas pere võis ilmselt valida järgmise protseduuri: aju eemaldati metallinstrumendi abil ninasõõrmete kaudu. Seejärel töödeldi kolpa vastavate rohtudega. Järgnevalt võeti välja kõik siseorganid peale südame ja neerude. Kõhukoopasse sisse pääsemiseks tuli kõht lahti lõigata, mida peeti aga patuks. Palsameerijad valisid
olukorra lahendamiseks lõikaja, kes pidi kõhu lahti lõikama ja peale seda kiiresti linnast lahkuma, sest seda pattu karistati needmise ja kivirahega. Pärast kõhuõõne tühjendamist pesti see hoolikalt.

Vana-Egiptuse arhitektuur

Arhitektuuris on märksõnadeks püramiidid, mastabad ja templid. Esimesed ja teised on haudehitised ning arvatakse, et üks on teisest välja kasvanud: kuna vaarao matmispaik pidi olema mõistetavatel põhjustel suurejoonelisem, siis hakati asetama mastaabasid üksteise peale. Püüramiididest suurimad Gizas - Cheopsi, Chepereni ja Mykerinose - on kõik ehitatud Vana riigi ajal, hilisemad on pisemad.

Templeid ehitati jumalatele, selle moodustasid sissekäik, sammashoov, kuhu ka rahvas pääses, ning tagumised kinnised ruumid, kus vaid preestrid võisid toimetada.

Kui ka Vana riigi ajal olid templites sambad, leidsid nad Keskmise riigi ajal süstemaatilisemat kasutust. Vormilt olid nad proto-dooria siilis, tõenäoliselt saadud nelinurksel sambalt järjest nurki ära lõigates, saavutades nelinurgast kaheksanurga, siis 16-nurga jne. Lisaks proto-dooria sammastele on egiptuse ehituskunstile omased veel lootos-, papüürus- ja palmsambad, mis jäljendasid vastavaid taimi. Nii nagu Vana-Kreekas moodustusid sambad baasist, tüvesest ja kapiteelist.

Uue riigi ajal - tänu poliitilisele võimsusele ja tihematele kultuurisidemetele - võeti Ees-Aasiast ja Kreetalt üle uusi elemente.

Üldmulje templitest on monotoonne, erksust lisavad vaid templi seinu ja sambaid katvad reljeefid ja hieroglüüfid.

Ainukeseks insenerilahenduseks olid sammas ja tala.

Vana-Egiptuse kujutav kunst

Kujutava kunstist esinesid skulptuur ning reljeefi- ja maalikunst. Kuna viimased kaks olid väga lähedased - reljeefid olid väga madalad ning värvilised ning allusid koos maaliga samadele stiiliseadustele - käsitletakse neid koos pinnakunstina.

Pinnakunst oli väga selge ja ülevaatlik ning eksisteeris koos kirjaga. Valitsejaid kujutati kõige suurematena, seejärel ametnikke, väikseimaina aga lihtrahvast. Kuningad ja ametnikud olid alati egiptuse poosis: pea, käed, alakeha ja jalad külgvaates, õlad eestvaates.

Skulptuuris kujutati samuti enamasti valitsejaid ja pooside valik on piiratud: pea sirgelt püsti, istuval figuuril jalad üksteise kõrval, käed põlvedel, vahel üks rinnal; püsti seisval figuuril vasak jalg pisut ees, käed ripuvad alla, vahel hoidis üks keppi.

Skulptuuride valmistamise kunsti peeti väga oluliseks, sest muumia hävimise korral pidi just portreeskulptuur täitma hinge jaoks keha aset. Seepärast püüdsid kõik, kel vähegi võimalust, endast skulptuuri maha jätta. Skulptuure raiuti kivist, kuid on teada ka puitskulptuure, mis olid jõukohasemad vaesemale rahvakihile.

Teise kategooria moodustavad teeniate kujud, mida ülikuile hauda kaasa pandi. Nemad olid kujutatud märksa vabamas olekus, kuigi mõningane kangus on ka neile omane.

Seoses vaaraode ainuvõimu suurenemisega hakati neid matma astmikpüramiididesse.

Vaarao Džoseri astmikpüramiidi kompleks Sakkaras, u. 2600 a. e.Kr.

CHEOPSI PÜRAMIID:

- ehitatud peaaegu ideaalselt tasandatud platsile
- küljed põhjailmakaarte suunas
- südamik kollakast lubjakivist, väliskiht valgest lubjakivist 
- sisemuses ruumide seinad punasegraniidi plokkidest
- püramiidi ehitamiseks kulus kuni 2 300 000 keskmiselt 2,5t kaaluvat kiviplokki (suurimad 15t)

Suurim ja vanim püramiididest on Cheopsi e. Suur püramiid, mille kõik neli külge keskmiselt 230 m pikkused, algselt 146,6 m kõrge - praegu 9 m madalam (137,5 m kõrge).

Koosneb: sissepääs, allaviiv koridor, matusekamber, teeninduskoridor, ülesviiv koridor, kuninganna ruum, ventilatsioonikäik, suur galerii, vaarao matusekamber, reljeefidega kamber.

SFINKS

Sfinks on lõvi keha ja inimese peaga mütoloogiline olend. Kõige enam on tuntud Vana-Egiptuse ja Vana-Kreeka sfinksid, kuid samalaadseid olevusi esines ka mujal Vana-Lähis-Idas. Sõna sfinks pärineb vanakreeka keelest ja tähendab kägistajat.

Egiptuses asub ta Giza väljal. Ta on 73 m pikk ja 20 m kõrge. Arvatakse, et sfinks valvab püramiide.

(ALLIKAD: http://miksike.ee/documents/main/referaadid/1vana_egiptuse_skulpt.htm, https://et.wikipedia.org/wiki/Kunstiajalugu#Vana-Egiptus, http://miksike.ee/documents/main/referaadid/palsameerimine.htm, minu vihik)

MESOPOTAAMIA KUNST

• Asus Eufrati ja Tigrise vahel
• Praegu asub Mesopotaamia kohal Iraak
• Juba 4. a. tuh eKr tekkis Tigrise ja Eufrati suudmealal sumerite kultuur
• Väikesed riigid ja linnad – poliitiline killustatus
• Ühtse riigi lõid alles välisvallutajad akadlased eesotsas oma valitseja Sargon I-ga
• Sumeri-akadi kultuur u. 4000-1800.a eKr
• 1800.a eKr sumeri rahvus kaob – seguneb akadlastega
• Sumerite suuremad linnad kaevati välja 1920.aastatel (Ur 1922.a)
• Sumerid elasid eelkõige Lõuna-Mesopotaamias
• Sumerid võtsid esimestena kasutusele kiilkirja: kirjutati savitahvlitele pilliroopulgaga
• Sumerite suuremad ehitised on tsikuraadid
• Tsikuraat – torntempel, üksteise peal asuvad kitsenevad platvormid, tavaliselt 50-60 m kõrge
• Tsikuraat oli jumala eluase, preestrid seal ei elanud
• Tsikuraate on ehitanud ka teised rahvad hiljem
• Hauakambreid ei ehitatud – hauatagust elu ei usutud
• Ei tuntud hästi anatoomiat – ebaloomulikud kehaosad
• Mesopotaamias ei olnud ka tugevaid kivimeid
• 3. a. tuh keskel eKr tekkis pronksskulptuur
• Üks varasemaid pronksskulptuure on Sargon I portree

Vana-Babüloonia u. 1800-1500.a eKr

Uus-Babüloonia 625-539.a eKr
Vana- ja Uus-Babüloonia vahel oli Assüüria riik u. 1500-7.saj eKr

U. 4000-539 a. e.Kr
Mesopotaamia asus Lähis-Idas, ta jäi põhiliselt praeguse Iraagi aladele. (4000-2350 e.Kr. – Sumer, 2350-2150 e.Kr. – Akad, 1830-1530 e.Kr. – Babüloonia, u.1360-605 e.Kr. – Assüüria, 625-539 e.Kr.- Uus-Babüloonia).
Ehituskunsti peamisteks saavutusteks olid templid, valitsejate lossid ja kindlustused. Mesopotaamia kõige iseloomulikumaks ehitiseks olid astmelised torntemplid – tsikuraadid. 
Tänini paremini säilinud tsikuraat asus sumerite linnas Uris (3600-2370 e,Kr).
Suurim tsikuraat on asunud Babülonis – 7-astanguga Marduki tempel. Marduki tempel oli u.90 m kõrge ja 90 m lai, kirjanduses on ta tuntud Paabeli torni nime all.

Paabeli torn oli piiblilegendi järgi taevani ulatuv torn, mille rajasid maailmalinna Paabeli uhkeks muutunud asukad.

Semiramise rippaiad ehk Babüloni rippaiad koos Babüloni linnamüüriga on üks vanaaja Seitsmest maailmaimest. Nii aiad kui müür arvatakse olevat ehitatud kuningas Nebukadnetsar II käsul umbes 600 eKr. Legendi kohaselt olevat kuningas Nebukadnetsar lasknud aiad ehitada oma koduigatsust tundvale naisele Amitale. Amita oli Meedia kuninga Kyaxarese tütar, kes oli Babüloonia kuninga Nabopolassari pojale Nebukadnetsarile naiseks antud, kindlustamaks Meedia ja Babüloonia liitu. Amita kodumaa oli roheline ja mägine, Babülon aga päikesekuum tasandik. Nii otsustas pärast isa surma Babüloonia kuningaks saanud Nebukadnetsar ehitada oma kuningannale kunstliku mäe koos roheliste aedadega. Veel varasem legend omistab neid aedu Assüüria kuninga Šamšiadad V Babülooniast pärit naisele Šammuramatile, kelle kreekapärastatud nimi on Semiramis ja kes valitses oma alaealise poja Adadnirari III regendina 809–782 eKr. Kirjeldustes arvatakse aedade pindala ligi 1200 ruutmeetrile. Aiad asusid kuningapalee kirdeosas Ištari väravate lähedal laial neljaastmelisel terrassil. Iga korrust kandsid tugevad põletatud tellistest võlvkaared, mis toetusid kõrgetele kivisammastele. Terrasside platvormid olid ehitatud võimsatest pealt kõrkjakihi ja asfaldiga kaetud kiviplaatidest. Nendel lasus kipsiga ühendatud telliskividest vahekiht ja tinast plaadid, mis takistasid vee valgumist alumistele astmetele. Kõige peal oli paks mullakiht, mis võimaldas seal kasvatada ka suuri puid. Terrasse ühendasid roosast ja valgest lihvitud kivist trepid. Nende kõrvale oli paigutatud keerdpumbad, mille abil orjad pumpasid aedade kastmiseks vahetpidamata Eufratist vett.

  

Ištari värav oli Babüloni linnamüüri kaheksas värav (kokku oli neid 9). Kõrguseks 14,73 m.

Ištari värav, linna peamine sissepääsukoht, oli pühendatud armastusjumalannale Ištarile ja ehitati umbes 575 eKr kuningas Nebukadnetsar II valitsemisajal. Ta paiknes linna põhjapoolses osas kuningalossi naabruses.

Väravaehitis oli kaunistatud värvilise glasuuriga kaetud madalreljeeftelliskividega. Kujutatud oli kahte liiki pühasid loomi: jumal Rammani sõnne ja peajumala Marduki sirrušeid (babüloonia lohesid). Viimased olid neljajalgsed kõrgete jalagade ning väljavenitatud kaela ja mao peaga müütilised olendid. Nende tagajalgadel olid linnu küünised, nende keha katsid soomused, nende pika kaela otsas asus suurte silmadega maopea sarvega lamedal koljul, suust ulatus neil välja lõhestatud keel. Kujutised olid kollast värvi sinisel taustal. Lohede ja sõnnide read olid paigutatud vaheldumisi.

(ALLIKAD: https://et.wikipedia.org/wiki/Ištari_värav, https://et.wikipedia.org/wiki/Semiramise_rippaiad, http://miksike.ee/documents/main/referaadid/1mesopotaamia_kunst.htm, http://web.zone.ee/marjukodukas0/Mesopotaamia.pdf, minu vihikukonspekt)