MESOPOTAAMIA KUNST

• Asus Eufrati ja Tigrise vahel
• Praegu asub Mesopotaamia kohal Iraak
• Juba 4. a. tuh eKr tekkis Tigrise ja Eufrati suudmealal sumerite kultuur
• Väikesed riigid ja linnad – poliitiline killustatus
• Ühtse riigi lõid alles välisvallutajad akadlased eesotsas oma valitseja Sargon I-ga
• Sumeri-akadi kultuur u. 4000-1800.a eKr
• 1800.a eKr sumeri rahvus kaob – seguneb akadlastega
• Sumerite suuremad linnad kaevati välja 1920.aastatel (Ur 1922.a)
• Sumerid elasid eelkõige Lõuna-Mesopotaamias
• Sumerid võtsid esimestena kasutusele kiilkirja: kirjutati savitahvlitele pilliroopulgaga
• Sumerite suuremad ehitised on tsikuraadid
• Tsikuraat – torntempel, üksteise peal asuvad kitsenevad platvormid, tavaliselt 50-60 m kõrge
• Tsikuraat oli jumala eluase, preestrid seal ei elanud
• Tsikuraate on ehitanud ka teised rahvad hiljem
• Hauakambreid ei ehitatud – hauatagust elu ei usutud
• Ei tuntud hästi anatoomiat – ebaloomulikud kehaosad
• Mesopotaamias ei olnud ka tugevaid kivimeid
• 3. a. tuh keskel eKr tekkis pronksskulptuur
• Üks varasemaid pronksskulptuure on Sargon I portree

Vana-Babüloonia u. 1800-1500.a eKr

Uus-Babüloonia 625-539.a eKr
Vana- ja Uus-Babüloonia vahel oli Assüüria riik u. 1500-7.saj eKr

U. 4000-539 a. e.Kr
Mesopotaamia asus Lähis-Idas, ta jäi põhiliselt praeguse Iraagi aladele. (4000-2350 e.Kr. – Sumer, 2350-2150 e.Kr. – Akad, 1830-1530 e.Kr. – Babüloonia, u.1360-605 e.Kr. – Assüüria, 625-539 e.Kr.- Uus-Babüloonia).
Ehituskunsti peamisteks saavutusteks olid templid, valitsejate lossid ja kindlustused. Mesopotaamia kõige iseloomulikumaks ehitiseks olid astmelised torntemplid – tsikuraadid. 
Tänini paremini säilinud tsikuraat asus sumerite linnas Uris (3600-2370 e,Kr).
Suurim tsikuraat on asunud Babülonis – 7-astanguga Marduki tempel. Marduki tempel oli u.90 m kõrge ja 90 m lai, kirjanduses on ta tuntud Paabeli torni nime all.

Paabeli torn oli piiblilegendi järgi taevani ulatuv torn, mille rajasid maailmalinna Paabeli uhkeks muutunud asukad.

Semiramise rippaiad ehk Babüloni rippaiad koos Babüloni linnamüüriga on üks vanaaja Seitsmest maailmaimest. Nii aiad kui müür arvatakse olevat ehitatud kuningas Nebukadnetsar II käsul umbes 600 eKr. Legendi kohaselt olevat kuningas Nebukadnetsar lasknud aiad ehitada oma koduigatsust tundvale naisele Amitale. Amita oli Meedia kuninga Kyaxarese tütar, kes oli Babüloonia kuninga Nabopolassari pojale Nebukadnetsarile naiseks antud, kindlustamaks Meedia ja Babüloonia liitu. Amita kodumaa oli roheline ja mägine, Babülon aga päikesekuum tasandik. Nii otsustas pärast isa surma Babüloonia kuningaks saanud Nebukadnetsar ehitada oma kuningannale kunstliku mäe koos roheliste aedadega. Veel varasem legend omistab neid aedu Assüüria kuninga Šamšiadad V Babülooniast pärit naisele Šammuramatile, kelle kreekapärastatud nimi on Semiramis ja kes valitses oma alaealise poja Adadnirari III regendina 809–782 eKr. Kirjeldustes arvatakse aedade pindala ligi 1200 ruutmeetrile. Aiad asusid kuningapalee kirdeosas Ištari väravate lähedal laial neljaastmelisel terrassil. Iga korrust kandsid tugevad põletatud tellistest võlvkaared, mis toetusid kõrgetele kivisammastele. Terrasside platvormid olid ehitatud võimsatest pealt kõrkjakihi ja asfaldiga kaetud kiviplaatidest. Nendel lasus kipsiga ühendatud telliskividest vahekiht ja tinast plaadid, mis takistasid vee valgumist alumistele astmetele. Kõige peal oli paks mullakiht, mis võimaldas seal kasvatada ka suuri puid. Terrasse ühendasid roosast ja valgest lihvitud kivist trepid. Nende kõrvale oli paigutatud keerdpumbad, mille abil orjad pumpasid aedade kastmiseks vahetpidamata Eufratist vett.

  

Ištari värav oli Babüloni linnamüüri kaheksas värav (kokku oli neid 9). Kõrguseks 14,73 m.

Ištari värav, linna peamine sissepääsukoht, oli pühendatud armastusjumalannale Ištarile ja ehitati umbes 575 eKr kuningas Nebukadnetsar II valitsemisajal. Ta paiknes linna põhjapoolses osas kuningalossi naabruses.

Väravaehitis oli kaunistatud värvilise glasuuriga kaetud madalreljeeftelliskividega. Kujutatud oli kahte liiki pühasid loomi: jumal Rammani sõnne ja peajumala Marduki sirrušeid (babüloonia lohesid). Viimased olid neljajalgsed kõrgete jalagade ning väljavenitatud kaela ja mao peaga müütilised olendid. Nende tagajalgadel olid linnu küünised, nende keha katsid soomused, nende pika kaela otsas asus suurte silmadega maopea sarvega lamedal koljul, suust ulatus neil välja lõhestatud keel. Kujutised olid kollast värvi sinisel taustal. Lohede ja sõnnide read olid paigutatud vaheldumisi.

(ALLIKAD: https://et.wikipedia.org/wiki/Ištari_värav, https://et.wikipedia.org/wiki/Semiramise_rippaiad, http://miksike.ee/documents/main/referaadid/1mesopotaamia_kunst.htm, http://web.zone.ee/marjukodukas0/Mesopotaamia.pdf, minu vihikukonspekt)