Varakristlik kunst  1.-6. sajand

• Ristiusk tekkis Rooma riigi äärealadel 1. sajandil
• levis esialgu orjade seas
• Jaotatakse kaheks perioodiks:

·     1-3 saj. – Kristlus oli põlu all, kristlasi hävitati ja kiusati, seetõttu ei saanud teha ka suuri ehitisi. Kohtumispaikadena kasutati katakombe – vanu linnade all asuvaid matusepaiku. Et kohtumispaik oleks äratuntav, maaliti seinadele märke ning kasutati sümboleid, millest ainult kristlased aru said. Skulptuurid olid lähedased antiikskulptuurile. Hiljem, kui kristlus hakkas levima ka ülikute hulgas, hakati kogunema ka nende aatrium-tüüpi majades. Maalikunstis levis miniatuurmaal ehk raamatumaal (pärgamendile). Raamatutele valmistati puidust või elevandiluust nikerdatud kaaned.

·     4-6 saj. – Aastal 313 kuulutati kristlus ametlikuks, kuid inimese ja jumala vahele tekkis vaheaste (preestrite jne näol).  Inimene pidi nüüd alluma lisaks jumalale ka vahekihtidele, võimu teostamiseks kasutati religiooni.

Alguse sai kirikuarhitektuur ehk sakraalarhitektuur. Esimesed kirikud: Püha Peetri kirik (seal asub ka esimese paavsti haud),Santa Maria Maggiore (Roomas) – üks paremini säilinuid.

Basiilika domineerivaks detailiks olid sambad, iseloomulik akenderida kesklöövil. Sisekujunduses seinamaalid ja mosaiigid. Kasutati palju sümboolikat. Mosaiikides hakati kasutama klaasi, eelistati kollast, helesinist ja rohelist. Figuurid olid lihtsustatud ja kindlasti riietega. (http://www.miksike.ee/docs/referaadid2006/kunstiajaloo_konspekt_elissaar.htm)

basiilika


basiilika põhiplaan


Püha Peetruse basiilika

Kirikute ehituses võeti eeskujuks rooma ehituses levinud äri- ja kohtuhooned basiilikad. Varakristlik basiilika oli piklik hoone, mis oli paigutatud suunaga läänest itta. 

Sissekäik asus kiriku läänepoolses otsas, altar aga idas. 

Kaks rida kaartega ühendatud sambaid jagas kiriku pikuti kolmeks nn lööviks. 

Keskmine lööv oli laiem ja tunduvalt kõrgem kui külglöövid ning selle ülaosa müüridesse jäeti aknad. 

Seda osa nimetatakse valgmikuks ning selle olemasolu ongi kõige olulisemaks basiilika tunnuseks. Aknad olid ka külglöövide välisseintes. Sageli oli kiriku idapoolses otsas veel üks, teiste löövide suhtes põigiti asetsev lööv. 

Nii sarnanes kirik põhiplaanilt T-tähega ning selle tähe püstkriipsu nim pikihooneks ning ülemist põikkriipsu põikhooneks. 

Kiriku idaseinast ulatus väljapoole väike poolringikujuline nišš altari paigutamiseks – nn. apsiid. Lagi oli lame ja puidust või puudus üldse, nii et kirikust võis otsa näha katusesarikaid. 

Lihtsa kiriku sisemust kaunistasid seinamaalid ja mosaiigid. 

Inimesed nendel piltidel olid pühalikud ja tõsised. Pilt pidi olema vahend jumala austamiseks.
(http://www.miksike.ee/docs/referaadid2008/etruski_kunst_kristiklopets.htm, http://kunstiabi.weebly.com/varakristlik-ja-buumltsantsi-kunst.html)

Samson Routing the Philistines
4.sajand p.Kr.

SKULPTUUR 

Vabalt seisvaid figuure ei tehtud alguses üldse. Nii loodeti vältida paganatega ühtse kunsti viljelemist. Rohkem harrastati reljeefikunsti, millega ehiti sarkofaage. Temaatika võeti eranditult alati Piiblist. 
Ümarskulptuuri näiteid on üksikuid. Skupltuur oli omane vanale usule, mille moodi ei tahetud olla. Arvati, et kolmemõõtmelised kujud võivad ellu ärgata.

(http://www.meela.ee/triintisler/varakristlik-kunst/)

DIPTÜHHON

Diptühhon ehk kaksikteos on kaheosaline teos ja võib tähendada:

• antiikaja kirjutustahvlit
• vana ristiusukiriku liikmenimekirja
• keskaja kirikumaali

(https://et.wikipedia.org/wiki/Dipt%C3%BChhon)

Justinianus I konsulaardiptühhon aastast 521


TRIPTÜHHON

Triptühhon ehk kolmikteos on kolmeosaline kunstiteos, näiteks altar või maal, mis on valmistatud kolmes osas. Triptühhonisse kuuluvad teose osad moodustavad terviku, neid ei tohi üksteisest eraldada ja neid eksponeeritakse üksteise kõrval autori poolt määratud järjestuses. (https://et.wikipedia.org/wiki/Tript%C3%BChhon)