Kreeta-Mükeene kunst

Ehk Egeuse kunst

Egeuse mere piirkonnas kujunes III aastatuhandel e.Kr. välja Egeuse kultuur. Selle keskkohtadeks olid Kreeta saar ja mõned alad Kreeka mandril. Egeuse kunsti õitseaeg oli 2000-1250 a e.Kr. 

Egeuse kultuur jaotatakse kolme ajastusse:

• Varane ajastu – kõrgkultuuri ette valmistav, u. 3.-2. a. tuh eKr
• Keskmine ajastu – tekib kõrgkultuur, keskuseks Kreeta, u. 2000-1600.a eKr. Umbes 1600.a eKr toimus Thera saarel vulkaanipurse, mille tuhk muuti Kreeta põllud kõlbmatuks ning Kreeta käis alla

• Hiline ajastu – keskused mandril: Mükeene, Trooja; u. 1600-1100.a eKr

Kreeta kunsti põhilisteks omadusteks on elurõõm, muretu kergus, kiidulaul meelelisele ilule ja kogu loodusele. 
Kreeta ehituskunsti tähtsamateks saavutusteks olid suured lossid
Knossos
Phaistos
Hagia Triada

Lossid koosnesid väga paljudest suhteliselt väikestest ja eriilmelistest ruumidest, mis paiknesid korrapäratult ümber suure nelinurkse sillutatud siseõue. Alumisel korrusel oli peamiselt laoruumid,teisel korrusel suuremad ja esinduslikumad toad. Eritasapinnal asuvaid ruume ühendasid trepid,osa ruume sai valgust galeriidest, terrasitelt ja valguskaevudest, osa ruume olid hämarad.Losside seinad olid kivist, laed puust. Puust olid ka Kreeta losside omapärased,allapoole peenenevad sambad. Need polnud ainult lagede toestamiseks, vaid eelkõige ruumide liigendamiseks. Sambad värviti punase, musta ja kollasega. 

Losside ümbruses asusid linnad (asulad), mis sageli olid omavahel kokku kasvanud.
-          Keeruka põhiplaaniga lossid (labürintide temaatika kreeka müütides) olid ehitatud ümber keskse väljaku.
-          Lossid olid olulised majanduskeskused, kus asusid laoruumid ja käsitöökojad.
-          Losse olid kasutusel ka tõenäoliselt usukeskuste ja kultusepaikadena, sest templeid väljaspool losse pole leitud.
-          Tõenäoliselt olid lossid ka valitseja elupaigaks, kus valitsesid arvatavasti preester-kuningad.

Suurim loss Knossos koosneb sadadest suure paraadõue ümber koondatud ruumidest. Nende hulgas on troonisaal, sammassaale, vaateterrasse ja isegi vannitube. Vannitubade seinu katavad pildid delfiinidest ja lendkaladest. Lossi plaan on väga keeruline. Käigud ja koridorid teevad järske käänakuid, tõuse ja langusi mööda treppe, loss on mitmekorruseline. Et enamikel üksteise kõrvale ehitatud ruumidest puudusid väliseinad, ei saanud neile aknaid teha. Valgus tuli sisse lae avauste kaudu. Sambad jämenevad ülaosas.

Phaistose ketas on põletatud savist ketas. See pärineb tõenäoliselt umbes 1700. aastast e.m.a.

Ketta läbimõõt on umbes 16 cm ja paksus 1 cm. Ketas asub Heraklioni arheoloogiamuuseumis. Enamik arheolooge peab ketast ehtsaks, kuid on arvatud ka, et tegu on võltsinguga. Ehtsust aitavad kinnitada Pernieri kaevamisaruanded ja ka hiljem leitud Arkalochori kirves, millel on sarnased, kuid mitte identsed märgid.

Kettal on mõlemal pool kokku 241 märki, mis kulgevad spiraalselt kellaosuti suunas ketta keskmeni ja on püstjoontega grupeeritud 2–7-märgilisteks rühmadeks, nn sõnadeks. Neid "sõnu" on kokku 61. Märgid on templitega savisse pressitud.

Kettal olev kiri dešifreeriti 2014. aastal. Eri märke on 45, millest kõige sagedasem on 19 korda esinev sulgedega peakattega profiilis pea kujutis. Varem arvati, et tegemist on silpkirjaga.

Kettal olevat tuleb lugeda spiraalselt väljapoolt sissepoole. Teadlased kasutasid Phaistose kettal kirjapandu lahtimuukimise abivahenditena nii Kreeka Minose tsivilisatsiooni tähestikku, Minose lineaarkirja A kui ka Mükeene lineaarkirja B. Nende abil suudeti dešifreerida kolm võtmesõna: IQEKURJA, mis tähendab «rase naine» või «jumalanna», IQE, mis tähendab «ema» või «jumalanna» (see sõna esineb kettal korduvalt) ning IQEPAJE või IQE-PHAE, mis tähendab «särav naine» või «jumalanna». Kettal on Minose jumalannale suunatud palve.

• Kreeta mehed kandsid lühikest niudepõlle, naistel olid aga sügava dekoltee ja volangidega pikad rüüd
• Tarbekunstist on olulisemad keraamikaleiud: Kreeta saarel valmistatud savinõud on kaunistatud kirevate maalingutega, millel võib näha ka mereelukaid ja loodust
• Kreeta saare keraamika jaotatakse kaheks tüübiks:

varasem – Kamares-keraamika
hilisem – paleekeraamika

• Nende peamiseks erinevuseks on nõude paksus
• Kamares-keraamika on väga ebapraktiline – seinad on väga õhukesed
• Hilisemad paleekeraamika nõud on paksemad
• Kaunistused on ühesugused, paleekeraamikal on veidi rohkem üldistatud kaunistused

    

ALLIKAD: (http://kunstiajalugu-lv.weebly.com/egeuse-kunst.html, http://www.slideshare.net/RiinaMerevali/egeuse-kreeta-mkeenekunst, https://et.wikipedia.org/wiki/Phaistose_ketas, http://www.miksike.ee/documents/main/referaadid/1egeuse_kultuur.htm, http://lepo.it.da.ut.ee/~avramets/Mkeene.pdf)

VANA-EGIPTUSE KUNST

Vana-egiptuse ajalugu on periodiseeritud vaaraode dünastiate järgi, mida on loendatud 30:

• 3.-6. dün. valitsesid  VANA RIIKI (u. 2778-2263 e.Kr.)
• 11.-13. dün. moodustavad KESKMISE RIIGI (u. 2040-1730 e.Kr.), peale rändrahva ajutist võimu saabus Egiptuse uue õitsengu ja suurima sõjalise võimsuse aeg. 
• UUS RIIK, 18.-20. dün. (u. 1562-1085 e.Kr.)
• järgnes HILINE RIIK, 21.-30. dün. (1085-332 e.Kr.)

Kunstile on omapärane ta iseseisvus ja stabiilsus - põhilaadilt jäi see samaks kogu perioodi vältel. Kunst jaguneb arhitektuuriks ning kujutavaks kunstiks.

• Vana-Egiptuse kunstis on tehtud väga palju portreeskulptuure ja maale
• Portreeskulptuurid on tavaliselt väga tugevatest kivimitest, mida oli raske töödelda – seetõttu on näojooni üldistatud
• Kujud on küllaltki suured, tavaliselt elusuuruses
• Egiptuse skulptuuridel ja maalidel on kujutatud tavaliselt vaaraosid ja ülikuid
• Neid on püütud edasi anda võimalikult suursuguste ja tähtsatena
• Ülikuid kujutati kas pidulikult tardunud poosis seisvatena või rahulikult istuvatena
• Omapäraseks kujutusvõtteks Vana-Egiptuse seinamaalidel ja reljeefidel on nn egiptuse poos
• Egiptuse poos – inimesi on kujutatud korraga kahest vaatest; otse ja külgvaatest: rinnaosa ja üks silm on pööratud vaataja poole, ülejäänud keha on profiilis

Egiptuse poos.

Egiptuse kunsti õitseaeg oli 2700-1000 a. e.Kr.

ELU PÄRAST SURMA

Keha tuleks säilitada, et hingel oleks, kuhu tagasi pöörduda - surnute kultus. 

Nad uskusid hingede rändamisse ning selleks et surnu hingel oleks kuhugi tagasi tulla, surnukeha balsameeriti, muudeti muumiaks ja asetati hauakambrisse. Nad uskusid et jumalate hinged elavad templites. Iga templi südames asus jumala kuju, mida võisid vaatamas käia vaid vaarao ja ülempreester. Naised pidid jumalaid lõbustama. Ülempreester viis kolm korda päevas pühakotta sööki ja jooki. 

Valitses polüteistlik religioon. 

BALSAMEERIMINE - menetlus surnukeha kaitseks roiskumise vastu. Koolnu immutatakse roiskumisvastaste ehk antiseptiliste vahenditega, mis nõuab surnu kudede kuivamist ning sellest moonutub keha ilme. Säilivad vaid kuivas kohas. Balsameerimine kestis umbes 70 päeva, eemaldati sisikond ja aju. 

Balsameerimine

Muistses Egiptuses võis surnukeha palsameerimise viis sõltuda perekonna ühiskondlikust seisundist. Jõukas pere võis ilmselt valida järgmise protseduuri: aju eemaldati metallinstrumendi abil ninasõõrmete kaudu. Seejärel töödeldi kolpa vastavate rohtudega. Järgnevalt võeti välja kõik siseorganid peale südame ja neerude. Kõhukoopasse sisse pääsemiseks tuli kõht lahti lõigata, mida peeti aga patuks. Palsameerijad valisid
olukorra lahendamiseks lõikaja, kes pidi kõhu lahti lõikama ja peale seda kiiresti linnast lahkuma, sest seda pattu karistati needmise ja kivirahega. Pärast kõhuõõne tühjendamist pesti see hoolikalt.

Vana-Egiptuse arhitektuur

Arhitektuuris on märksõnadeks püramiidid, mastabad ja templid. Esimesed ja teised on haudehitised ning arvatakse, et üks on teisest välja kasvanud: kuna vaarao matmispaik pidi olema mõistetavatel põhjustel suurejoonelisem, siis hakati asetama mastaabasid üksteise peale. Püüramiididest suurimad Gizas - Cheopsi, Chepereni ja Mykerinose - on kõik ehitatud Vana riigi ajal, hilisemad on pisemad.

Templeid ehitati jumalatele, selle moodustasid sissekäik, sammashoov, kuhu ka rahvas pääses, ning tagumised kinnised ruumid, kus vaid preestrid võisid toimetada.

Kui ka Vana riigi ajal olid templites sambad, leidsid nad Keskmise riigi ajal süstemaatilisemat kasutust. Vormilt olid nad proto-dooria siilis, tõenäoliselt saadud nelinurksel sambalt järjest nurki ära lõigates, saavutades nelinurgast kaheksanurga, siis 16-nurga jne. Lisaks proto-dooria sammastele on egiptuse ehituskunstile omased veel lootos-, papüürus- ja palmsambad, mis jäljendasid vastavaid taimi. Nii nagu Vana-Kreekas moodustusid sambad baasist, tüvesest ja kapiteelist.

Uue riigi ajal - tänu poliitilisele võimsusele ja tihematele kultuurisidemetele - võeti Ees-Aasiast ja Kreetalt üle uusi elemente.

Üldmulje templitest on monotoonne, erksust lisavad vaid templi seinu ja sambaid katvad reljeefid ja hieroglüüfid.

Ainukeseks insenerilahenduseks olid sammas ja tala.

Vana-Egiptuse kujutav kunst

Kujutava kunstist esinesid skulptuur ning reljeefi- ja maalikunst. Kuna viimased kaks olid väga lähedased - reljeefid olid väga madalad ning värvilised ning allusid koos maaliga samadele stiiliseadustele - käsitletakse neid koos pinnakunstina.

Pinnakunst oli väga selge ja ülevaatlik ning eksisteeris koos kirjaga. Valitsejaid kujutati kõige suurematena, seejärel ametnikke, väikseimaina aga lihtrahvast. Kuningad ja ametnikud olid alati egiptuse poosis: pea, käed, alakeha ja jalad külgvaates, õlad eestvaates.

Skulptuuris kujutati samuti enamasti valitsejaid ja pooside valik on piiratud: pea sirgelt püsti, istuval figuuril jalad üksteise kõrval, käed põlvedel, vahel üks rinnal; püsti seisval figuuril vasak jalg pisut ees, käed ripuvad alla, vahel hoidis üks keppi.

Skulptuuride valmistamise kunsti peeti väga oluliseks, sest muumia hävimise korral pidi just portreeskulptuur täitma hinge jaoks keha aset. Seepärast püüdsid kõik, kel vähegi võimalust, endast skulptuuri maha jätta. Skulptuure raiuti kivist, kuid on teada ka puitskulptuure, mis olid jõukohasemad vaesemale rahvakihile.

Teise kategooria moodustavad teeniate kujud, mida ülikuile hauda kaasa pandi. Nemad olid kujutatud märksa vabamas olekus, kuigi mõningane kangus on ka neile omane.

Seoses vaaraode ainuvõimu suurenemisega hakati neid matma astmikpüramiididesse.

Vaarao Džoseri astmikpüramiidi kompleks Sakkaras, u. 2600 a. e.Kr.

CHEOPSI PÜRAMIID:

- ehitatud peaaegu ideaalselt tasandatud platsile
- küljed põhjailmakaarte suunas
- südamik kollakast lubjakivist, väliskiht valgest lubjakivist 
- sisemuses ruumide seinad punasegraniidi plokkidest
- püramiidi ehitamiseks kulus kuni 2 300 000 keskmiselt 2,5t kaaluvat kiviplokki (suurimad 15t)

Suurim ja vanim püramiididest on Cheopsi e. Suur püramiid, mille kõik neli külge keskmiselt 230 m pikkused, algselt 146,6 m kõrge - praegu 9 m madalam (137,5 m kõrge).

Koosneb: sissepääs, allaviiv koridor, matusekamber, teeninduskoridor, ülesviiv koridor, kuninganna ruum, ventilatsioonikäik, suur galerii, vaarao matusekamber, reljeefidega kamber.

SFINKS

Sfinks on lõvi keha ja inimese peaga mütoloogiline olend. Kõige enam on tuntud Vana-Egiptuse ja Vana-Kreeka sfinksid, kuid samalaadseid olevusi esines ka mujal Vana-Lähis-Idas. Sõna sfinks pärineb vanakreeka keelest ja tähendab kägistajat.

Egiptuses asub ta Giza väljal. Ta on 73 m pikk ja 20 m kõrge. Arvatakse, et sfinks valvab püramiide.

(ALLIKAD: http://miksike.ee/documents/main/referaadid/1vana_egiptuse_skulpt.htm, https://et.wikipedia.org/wiki/Kunstiajalugu#Vana-Egiptus, http://miksike.ee/documents/main/referaadid/palsameerimine.htm, minu vihik)

MESOPOTAAMIA KUNST

• Asus Eufrati ja Tigrise vahel
• Praegu asub Mesopotaamia kohal Iraak
• Juba 4. a. tuh eKr tekkis Tigrise ja Eufrati suudmealal sumerite kultuur
• Väikesed riigid ja linnad – poliitiline killustatus
• Ühtse riigi lõid alles välisvallutajad akadlased eesotsas oma valitseja Sargon I-ga
• Sumeri-akadi kultuur u. 4000-1800.a eKr
• 1800.a eKr sumeri rahvus kaob – seguneb akadlastega
• Sumerite suuremad linnad kaevati välja 1920.aastatel (Ur 1922.a)
• Sumerid elasid eelkõige Lõuna-Mesopotaamias
• Sumerid võtsid esimestena kasutusele kiilkirja: kirjutati savitahvlitele pilliroopulgaga
• Sumerite suuremad ehitised on tsikuraadid
• Tsikuraat – torntempel, üksteise peal asuvad kitsenevad platvormid, tavaliselt 50-60 m kõrge
• Tsikuraat oli jumala eluase, preestrid seal ei elanud
• Tsikuraate on ehitanud ka teised rahvad hiljem
• Hauakambreid ei ehitatud – hauatagust elu ei usutud
• Ei tuntud hästi anatoomiat – ebaloomulikud kehaosad
• Mesopotaamias ei olnud ka tugevaid kivimeid
• 3. a. tuh keskel eKr tekkis pronksskulptuur
• Üks varasemaid pronksskulptuure on Sargon I portree

Vana-Babüloonia u. 1800-1500.a eKr

Uus-Babüloonia 625-539.a eKr
Vana- ja Uus-Babüloonia vahel oli Assüüria riik u. 1500-7.saj eKr

U. 4000-539 a. e.Kr
Mesopotaamia asus Lähis-Idas, ta jäi põhiliselt praeguse Iraagi aladele. (4000-2350 e.Kr. – Sumer, 2350-2150 e.Kr. – Akad, 1830-1530 e.Kr. – Babüloonia, u.1360-605 e.Kr. – Assüüria, 625-539 e.Kr.- Uus-Babüloonia).
Ehituskunsti peamisteks saavutusteks olid templid, valitsejate lossid ja kindlustused. Mesopotaamia kõige iseloomulikumaks ehitiseks olid astmelised torntemplid – tsikuraadid. 
Tänini paremini säilinud tsikuraat asus sumerite linnas Uris (3600-2370 e,Kr).
Suurim tsikuraat on asunud Babülonis – 7-astanguga Marduki tempel. Marduki tempel oli u.90 m kõrge ja 90 m lai, kirjanduses on ta tuntud Paabeli torni nime all.

Paabeli torn oli piiblilegendi järgi taevani ulatuv torn, mille rajasid maailmalinna Paabeli uhkeks muutunud asukad.

Semiramise rippaiad ehk Babüloni rippaiad koos Babüloni linnamüüriga on üks vanaaja Seitsmest maailmaimest. Nii aiad kui müür arvatakse olevat ehitatud kuningas Nebukadnetsar II käsul umbes 600 eKr. Legendi kohaselt olevat kuningas Nebukadnetsar lasknud aiad ehitada oma koduigatsust tundvale naisele Amitale. Amita oli Meedia kuninga Kyaxarese tütar, kes oli Babüloonia kuninga Nabopolassari pojale Nebukadnetsarile naiseks antud, kindlustamaks Meedia ja Babüloonia liitu. Amita kodumaa oli roheline ja mägine, Babülon aga päikesekuum tasandik. Nii otsustas pärast isa surma Babüloonia kuningaks saanud Nebukadnetsar ehitada oma kuningannale kunstliku mäe koos roheliste aedadega. Veel varasem legend omistab neid aedu Assüüria kuninga Šamšiadad V Babülooniast pärit naisele Šammuramatile, kelle kreekapärastatud nimi on Semiramis ja kes valitses oma alaealise poja Adadnirari III regendina 809–782 eKr. Kirjeldustes arvatakse aedade pindala ligi 1200 ruutmeetrile. Aiad asusid kuningapalee kirdeosas Ištari väravate lähedal laial neljaastmelisel terrassil. Iga korrust kandsid tugevad põletatud tellistest võlvkaared, mis toetusid kõrgetele kivisammastele. Terrasside platvormid olid ehitatud võimsatest pealt kõrkjakihi ja asfaldiga kaetud kiviplaatidest. Nendel lasus kipsiga ühendatud telliskividest vahekiht ja tinast plaadid, mis takistasid vee valgumist alumistele astmetele. Kõige peal oli paks mullakiht, mis võimaldas seal kasvatada ka suuri puid. Terrasse ühendasid roosast ja valgest lihvitud kivist trepid. Nende kõrvale oli paigutatud keerdpumbad, mille abil orjad pumpasid aedade kastmiseks vahetpidamata Eufratist vett.

  

Ištari värav oli Babüloni linnamüüri kaheksas värav (kokku oli neid 9). Kõrguseks 14,73 m.

Ištari värav, linna peamine sissepääsukoht, oli pühendatud armastusjumalannale Ištarile ja ehitati umbes 575 eKr kuningas Nebukadnetsar II valitsemisajal. Ta paiknes linna põhjapoolses osas kuningalossi naabruses.

Väravaehitis oli kaunistatud värvilise glasuuriga kaetud madalreljeeftelliskividega. Kujutatud oli kahte liiki pühasid loomi: jumal Rammani sõnne ja peajumala Marduki sirrušeid (babüloonia lohesid). Viimased olid neljajalgsed kõrgete jalagade ning väljavenitatud kaela ja mao peaga müütilised olendid. Nende tagajalgadel olid linnu küünised, nende keha katsid soomused, nende pika kaela otsas asus suurte silmadega maopea sarvega lamedal koljul, suust ulatus neil välja lõhestatud keel. Kujutised olid kollast värvi sinisel taustal. Lohede ja sõnnide read olid paigutatud vaheldumisi.

(ALLIKAD: https://et.wikipedia.org/wiki/Ištari_värav, https://et.wikipedia.org/wiki/Semiramise_rippaiad, http://miksike.ee/documents/main/referaadid/1mesopotaamia_kunst.htm, http://web.zone.ee/marjukodukas0/Mesopotaamia.pdf, minu vihikukonspekt)

KIVIAJA KUNST

a) vanem kiviaeg e. paleoliitikum (2 mlj. - 150 000 a. tagasi)

b) keskmine kiviaeg e. mesoliitikum

c) noorem kiviaeg e. neoliitikum (40 000 - 8000 a. eKr.)

Piltide maalimine sai võimalikuks tänu transiseanssidele. Kujutati 2D pilti. Kujutised on vahe-etapp inimeste ja vaimude maailma vahel toimuvas suhtluses. 

Koopa- ja kaljumaalide tehnika oli mitmekesine. Kivisse kraabitud piirjooned, mis olid mõnikord täidetud värvainega (kontuur). Pehmele seinale joonistati pulga või sõrmega. Värve saadi peeneks hõõrutud minetaalidest - eri tooni muldadest, mis segati vees või rasvas. 

Vanimad mälestised pärinevad vanimast kiviajast, vahemikus ligikaudu 30 000 aastat e.Kr kuni 8000 aastat e.Kr ning puudutavad luust, kivist, savist skulptuure (Willendorfi Venus) ning koopamaalinguid (Altamiras ja Lascaux's). Koopamaalingutel esinevad loomad - näib et rituaalsel moel: kujutati endale tarvilikke loomi, võimalik, et soodustada nende paljunemist, ning jahitavaid haavatuna, ennetamaks jahiõnne. Kujutava kunsti puhang leidis aset vanema kiviaja lõpus, enne seda oli pigem dekoratiivkunst. 

Alates umbes 6. aastatuhandest on noorema kiviaja mälestisi leida üle kogu Põhja-Euroopa, enamasti on need kõiksugu geomeetrilised kujundid kividel ja luuesemetel, mis tihti kujutasid taevakehi.

Altamira koobas (Hispaania) - avastati 1879. aastal. Laes asub 25 loomakujutist: piisonid, 3 metssiga, 3 hirve, 2 hobust ja 1 hunt.

Lascaux' koobas (Prantsusmaa) - avastati 1940. aastal. Kujutati metshobuseid, ürgveiseid, hirvesid, kaljukitsi, lõvisid jm loomi. Ligikaudu 800 maalingut.

Chauvet' koobas (Lõuna-Prantsusmaa) - leiti 1994. aastal. Koopas on enam kui 8500 ruutmeeril üle tuhande maalingu, millel on kujutatud inimkäsi ja kümneid loomi. Koobas ei olnud inimeste eluasemeks, vaid seal viidi läbi šamanistlikke rituaale.

Kapova koobas (Baškiir) - avastati 1959. aastal ning teine (noorem) osa koopast alles 1964. aastal. Koobas on hiiglaslike mõõtmetega (sissepääsu kõrgus 20 m ja laius 40 m). Maalinguid leidub kolmekordse koopa kahel korrusel. Esemeleidude seas oli paleoliitilisi kivitööriistu, algeline savilamp, kivikauss, seinast pudenenud maalingujäänustega kivi, rohkesti puusöetükikesi ja ookrit. 

Keskmisest kiviajast - 8. ja 7. aastatuhandest - on pärit kompositsioonid inimestest, loomad jäävad sel ajal vaikselt tagaplaanile. Adura koobastes Sitsiilias on inimesed veel looduslähedased, Valltortas Hispaanias juba skematiseeritud. Seintele on graveeritud mehi sõdimas, jahti pidamas, mett korjamas; naised jalutavad lastega. Loomade "tagaplaan" on Põhja-Aafrikas Fezzani ja Tassili kaljumaalidel.

Nooremal kiviajal realistlikud kujutised peaaegu kadusid. Peamiseks alualaks muutusid põlluharimine ja loomakasvatus. Toimus nö neoliitiline revolutsioon. Tekkisid külakogukonnad, hakati elama majades, mis paiknesid põllu lähedal. Mitmekesistus käsitöö. Tööriistad oli endiselt kivist. Keraamika, kangakudumine, lihvitud tööriistad, algeline matemaatika, meditsiin.

Laussel'i Veenus (20 000 - 18 000 a. e.Kr.) leitud 1911 Lascaux' lähedalt. Kõrgus 43 cm, käes hirvesarv. 

Keraamika sünd

Keraamikaks nimetatakse savist käsitsi või tööstuslikult vormitud esemeid, mis on järgnevalt põletatud kõrgetel temperatuuridel.Hakatakse valmistama savinõusid, mida sageli kaunistati geomeetrilise ornamendiga. Inimene hakkas savikujukesi ja nõusid valmistama samal ajal tule kasutuselevõtmisega. Vanimad keraamika esemed on leitud umbes 32 000 aastat tagasi Tšehhimaalt. Keraamiliste mahutite vanuseks on aga 12 000 aastat. Eesti aladelt on leitud vanim keraamika umbes 5000 a. e.Kr. 

Muinasaja keraamika on värvuselt kas must või kollakas-punakas. Pottide värvitoon sõltub valmistamiseks kasutatud savi koostisest ning keraamika põletusviisist. Vanimad keraamilised esemed on põletatu arvatavalt lahtistes lõketes, hiljem hakati selleks kasutama ka maasse süvendatud auke, mida võib lugeda ahjude eelkäijaks. Muinasaja keraamika on põletatud madalatel temperatuuridel, jäädes enamasti alla 700°C. Kuna sellistel temperatuuridel põletatud nõud jäävad enamasti poorseks ning ei ole seetõttu kuigi vettpidavad, on vahel tarbenõude pinda silutud, et muuta teda vähem vedelikku läbilaskvaks. Dekoreerima hakati savinõusid erinevate värvidega teadaolevalt esmakordselt Pärsias ja Mesopotaamias 6000 aastat eKr. Esimesed maalingud tehti punase ookriga, hiljem võeti kasutusele ka teisi looduslikke pigmente.

Esimesed arhitektuurialged

Neoliitikumis ja pronksiajal kohtume esimeste arhittektuuri algetega, nn megaliitehitistega (usulised monumendid). Nendeks on menhir ja algeline haudehitis dolmen.

MENHIR - inimese püstitaud sambataoline tahumata või vähe tahutud kivirahn. Neid võib leida üksikute monoliitidena, aga ka osana sarnaste kivirahnude grupist. Menhireid on erinevas suuruses, kuju on enamasti neljakandiline ja tipust kitsenev.

DOLMEN - on kiviplaatidest tehtud hauarajatis, mida ka katab kiviplaat. Dolmenisse maeti inimesi.

KROMLEHH - koosneb mitmest või ühest suurte püstkivide ringist, millele võib olla paari kaupa kolmas plokk peale tõstetud ja mille keskel asub mõnikord dolmen või menhir. Rajatised on tõenäoliselt seotud päikesekultusega. Kõige paremini on säilinud Stonehenge'i kromlehh Lõuna-Inglismaal Salisbury külje all. Stonehenge ehitati umbes aastatel 2500-1500 eKr.

(ALLIKAD: http://maailm.postimees.ee/2836147/galerii-chauvet-koobas-kanti-unesco-maailmaparandi-nimekirja, https://et.wikipedia.org/wiki/Kunstiajalugu#Esiaja_kunst, http://static1.album.ee/files/772/95/orig_19323897_2qR9.jpg, http://entsyklopeedia.ee/artikkel/chauvet’_koobas, http://entsyklopeedia.ee/artikkel/kapova_koobas, http://www.folklore.ee/tagused/nr17/p04.pdf, http://www.slideshare.net/kadriart/keraamika-ajalugu, http://monikav.webs.com/ajalugu.htm, https://et.wikipedia.org/wiki/Kromlehh, minu konspektivihik)